31.05.2017

Noorteseire aastaraamat 2016 - Mitte- ja informaalne õppimine

Käesoleva aastaraamatu teema oli mitteformaalse ja informaalse õppe roll, võimalused ja vajadused noorte elus ning avaldumine noorsootöös. Vaatlesime mitteformaalse õppe tunnustamise võimalikkust ja vajalikkust, puudutasime selle mõju (noorsootöös osalemise kaudu) ja käsitlesime seda ühiskondliku aktiivsuse vaatenurgast. Samuti avasime mitteformaalse õppe ja noorsootöö geograafilisi aspekte ning uurisime noorsootöötajate käsitlust nende töö eesmärkidest.

Mitteformaalse õppe tähtsust, ulatust ja mõju on raske ülehinnata – see on oluline nii noorte kui ka täiskasvanute elus. Teisalt – ja just selsamal põhjusel, et see on nii kõikehõlmav – on keeruline seda hinnata ja selle mõju käegakatsutavalt mõõta. Segadus tekib juba defineerimisel, sest mitteformaalne õpe võib olla eesmärgistatud või kindla eesmärgita, struktureeritud või struktureerimata.

Kui mitteformaalse õppe vormi on keeruline kindlate raamide abil paika panna, siis sisu väljendub nimes ometi selgesti – tegu on õppimise või arenguga, mis on alternatiiviks formaalsele õppele (peamiselt formaalharidussüsteemile). Formaalharidust on kritiseeritud selle range vormi ja standardiseeritud eesmärkide tõttu. Klassikomplektid on enamasti suured ning omandama peab – kindla ajaperioodi jooksul ja etteantud tempos – faktiteadmisi, mida mõõdetakse ja kontrollitakse. Kriitikute sõnul jätab selline süsteem vähe ruumi loovale ja individuaalsele lähenemisele, on suunatud pigem teadmiste- kui pädevuste arengule, soodustab aktiivse lähenemise asemel hoopis õpitava passiivset omandamist ning suunab noori pigem omandama võimupositsioonilt pakutavaid teadmisi, küsimusi esitamata, mitte ühiskonda kriitiliselt analüüsima. 

Mõistagi on selline lähenemine utreeritud ja üldistav ning ka formaalharidus liigub – vähemasti Eestis – üha enam kujundava hindamise, kriitilise analüüsivõime arendamise ning aktiivõppe vormide juurutamise poole. Sellegipoolest on selge, et mitteformaalne õpe oma vabama vormi, individuaalsema lähenemise ning vabatahtlikkuse osakaaluga peaks formaalharidust täiendama või selle kitsaskohtadele alternatiivi pakkuma.

Kuigi mitteformaalset õpet defineeritakse paljuski seda formaalõppega vastandades, ei tähenda see, et neid peaks vastandama ka süsteemidena. Vastupidi: üha enam räägitakse, et mitteformaalne õpe tuleb lõimida haridussüsteemi. Teises peatükis vaatles Liisa Martma just mitteformaalse õppe arvestamist, sedastades, et see on eriti oluline noortele. Kuna noortel puudub tööstaaž, võimaldaks mitteformaalses õppes omandatud oskuste arvestamine esitleda neid tööotsingutel või koolis mõne õppeaine sooritamisel. Tänapäeva Eestis on mitteformaalse õppe arvestamine teatud määral tagatud kõrgkooli tasemel (VÕTA programm), ent madalamatel kooliastmetel on veel palju teha. 

Mitteformaalse õppe üks vorme on noorsootöö. Uurides noorsootöö mõju, saab paremini mõista, milliseid selle aspekte tasub väärtustada mitteformaalse õppe tunnustamise raames. Kolmandas peatükis osundas Marti Taru analüüs, et noorsootöös osalemise aktiivsus (ja vähemal määral selles osalemise aeg) võib mõjutada noore tulevikuplaanide olemasolu ning enda pädevuste hindamise võimet. Samas viitab autor, et võiks teha põhjalikumaid sarnaseid uuringuid, sest praegu on vähe uuritud, kuidas mõjutab noorsootöös osalemist ning selle tulemusi sotsiaalne kontekst ning mil moel mõjutab noorsootöö reaalseid sotsiaalseid tulemusi indiviidi tasandil (näiteks tööturul).

Kui kvantitatiivsel tasandil on mõju-uuringuid tehtud veel vähe ning nende läbiviimine on komplitseeritud mitteformaalse õppe mitmekesiste vormide tõttu, siis kvalitatiivsed uuringud näitavad, et mitteformaalse õppe erinevad vormid tõepoolest arendavad mitmeid elus kasulikke praktilisi oskusi. Airi-Alina Allaste jt artiklis näidati, et noorte osalemine ühiskondlikes organisatsioonides avardab mitte ainult nende silmaringi ühiskonna toimimisest, vaid arendab ka pädevusi edaspidiseks eluks (nt kollektiivis töötamist, juhtimisoskust, planeerimist või avaliku esinemise oskust jne). Nii noored kui ka noortepoliitika kujundajad on ühel meelel, et organisatsioonides osalemine annab hea potentsiaali. Rääkides noorsoopoliitika kujundajatest, võiks ehk enam mõelda uuemate osalemisvormide teadvustamisele mitte- ja informaalse õppena ning noorte toetamisele selles valdkonnas.

Seega on raske mööda vaadata mitteformaalse õppe positiivsest mõjust. Ent noorsootöö ei ulatu kõigi noorteni: paljud marginaalsed grupid ei pruugi teadvustada kõiki noorsootöö võimalusi, mõned pelgavad stigmatiseerimist ning mõnda takistavad logistilised probleemid. Raili Nugin vaatles oma peatükis geograafilise aspekti mõju noorsootööle. Artiklist nähtus, et maapiirkondade mitteformaalse õppe ühe vormi – noorsootöö – hindamine ja võrdlemine linnas toimuvaga on komplitseeritud. Kuna väikeses kohas on võimaluste pakkumine paratamatult limiteeritud, võivad seal piiritletud suunitlusega noorteühingud koondada laiemate huvidega gruppe (nt poliitikaühingud korraldavad fotomatku, kirikuorganisatsioonid luuleõhtuid). Noortekeskuse puudumine ei pruugi tähendada mitteformaalse õppe puudumist, sest sageli pakub seda mõni MTÜ või teine organisatsioon. 

Mitteformaalse õppe heterogeensus ja keerukus sellele ühtsete hindamiskriteeriumide kehtestamisel ilmnes ka Raili Nugini ja Marti Taru kirjutatud peatükis. Kuivõrd mitteformaalse õppe tunnustamise protsessis on oluline osapool ka noorsootöötajad ja noorsootööd koordineerivad inimesed, uurib artikkel just nende nägemusi oma tööst. Autorid analüüsisid, kas noorsootööd ja selle käigus toimuvat mitteformaalset õpet mõtestatakse pigem tulemuste- või protsessikeskselt. Jõuti järeldusele, et noorsootöötajate jaoks on oluline nii protsess kui ka selle mõju, ent mõju ning tulemuse hindamine on väga kontekstuaalne ja eneserefleksiivne. 

Arutelu ja mõtted edaspidiseks 

Käesolevasse kogumikku koondatud uurimused avasid mitteformaalse õppe erinevaid tahke, ent kindlasti ei ammendanud kogu seda teemat. Ometi näitasid peatükid veenvalt, et mitteformaalsel õppel on mitmeid väljundeid ja avaldumisvorme. Ehkki selle õppe mõju on seni vähe uuritud selle hindamise keerukuse tõttu, on see siiski väga oluline noorte igakülgsel arengul. Leiame, et siin on uurijatel ees lai tegevuspõld. Uurima peaks veel täpsemaid seoseid konkreetsete tegevuste, osalejate ja tulemuste vahel. See võimaldaks suunata ressursse, planeerida noorsootööd ning aitaks välja töötada selle tunnustamise ja hindamise kriteeriume.

Ent juba toimuva (ja toimiva) mitteformaalse õppe mõju uurimise vajadus on vaid üks järeldus, mida antud kogumiku põhjal saab teha. Nagu peatükkidest nähtub, on tähtis, et mitteformaalse õppe arvestamine oleks laiem, kui seda noorsootöö raamistik seni võimaldab. Kuigi ametliku arvestamise suunas on juba samme astutud (VÕTA, noortepass jne), pole mitteformaalse õppe vormid leidnud ühiskonnas laiemat tunnustamist. Kuna ametliku arvestamissüsteemi väljatöötamine võib olla ajakulukas ja bürokraatlik, on esmalt vajalik teavitustöö mitteformaalse õppe vajalikkusest ja tähtsusest. Selle õppevormi arvestamises on oluline nii see, et seda väärtustaks haridusinstitutsioonid (koolid ja ülikoolid), kui ka see, et noored sooviks seda esitleda ka näiteks tööandjatele, kes omakorda märkaks hinnata sel moel omandatud oskusi. Siit samm edasi on informaalses õppes omandatud oskused ja teadmised, mida esmalt suudaks noored ise refleksiivselt teadvustada ning vajadusel ka esitleda. Sageli ei juleta oma pädevusi esile tuua, kui neid ei kinnita konkreetse institutsiooni tõend või mõne koolituse läbimine. Ometi on koos sõpradega organiseeritud matk või vestlused sõjas käinud vanaisaga sageli õpetlikumad kui koolitunnis omandatu. Seega leiame, et mitte- ja informaalse õppe arvestamise üks oluline osa on tugevdada teavitustööd ning julgustada inimesi, et nad märkaks sellist õpet ka olukordades, mis on seni varju jäänud. 

Veel peame oluliseks eesmärgiks, et in- ja mitteformaalne õpe jõuaks võimalikult paljude noorteni – sõltumata nende elukohast, emakeelest, seksuaalsest sättumusest või kuulumisest mõnda vähemusgruppi. On oluline märgata ja kaasata ka marginaliseerunud noori ning teha seda enne, kui nad ühel või teisel moel köidavad korrakaitseorganite või sotsiaalametnike tähelepanu. Sellest tulenevalt leiame, et vaja oleks veelgi põhjalikumalt uurida, miks ja kuidas jäävad noored mitteformaalsest õppest kõrvale, millised on olnud seni efektiivseimad praktikad selliste noorte kaasamiseks ning kuidas hoida neid püsivalt mitteformaalses õppes.

Noorteseire meeskondNoorteseire meeskond Noorteseire meeskondNoorteseire meeskond

Edasi uudiste arhiivi